Meie kollased tõstukid
Ilus poiss pargis laulmas
Olime kurvad ja rõõmsad samal ajal. Ei teadnud, mida see tähendama peaks. Olime ju juba alla andmas ja suhteliselt kindlad, et peame kuidagi Eestisse minema. Samas tahtis saatus meid endasi upitada. Sisimas me alla ei andnud, kuid saatusel oli veel meile mitu komistuskivi.
Pärast nädalast passimist, otsustasime lennata Melbourne'sse. Arvasime, et seal on elamine odavam. Kuid meie kurvastuseks, oli see sama kallis nagu Sydney. Olime veel täbaramas olukorras, sest meil oli raha jäänud ainult ühe öö jaoks ning Brad aina keerutas ja keerutas. Siis aga tõttas appi kallis maisimees Horre, kes jagas näpunäiteid ning oli meie isiklik pank. Ehk Horre teadis täpselt, et Bradil pole meile veel tööd, kui ta niimoodi keerutab. Lisaks andis meile laenu 400 dollarit. Niisiis mõtlesime, et oleme mõneks ajaks omadega mäel. Kuid saatus mängis JÄLLE vingerpussi. Nimelt tal oli erinev pank kui meil ning raha ei tulnud üle. Niisiis olime põhimõttelselt lageda taeva all, kuid nagu ikka tunneli lõpus paistab alati valgus. Meile tulid appi toredad inimesed hostelist ning lubasid meil jääda üheks ööks telekatuppa. Magada me muidugi ei saanud, sest see öö kiskus seal suureks peoks, meil muidugi peotuju polnud, kuigi hosteli administraator pakkus meile mõlemale pudeli veini. Tagasihoidlike eestlastena keeldusime. Lõpuks saime kaks tundi magada ning otsustasime võtta midagi ette. Nimelt jätsime kohvrid terveks päevaks hostelisse hoiule, kontrollisime enda panga arvet - HORRE RAHA oli tulnud ning sõitsime rongiga väiksesse külla - Lilydale. Saime facebookis teada, et selles külakeses on üks asutus nimega Employment Plus, mis aitab inimestel tööd farmidesse leida. Ilm oli külm ja vihmane ning me olime haiged, tagatipuks polnud ka soojasid riideid varuks. Kui asutuse üles leidsime, läksime kohvikusse, et endale sooja piparmünid tee lubada. Pidime kella üheksaks olema kohal. Ees ootas meid sõbralik ja jutukas neljakümnendates mees - Andrew. Saatus jälle mängis meiega, sest seal piirkonnas pidid sa omama autot, et farmist farmi liikuda. Meil ju ei olnud autot. Kuid me ei lasknud pead norgu, sest Andrew innustas meid mitte alla andma. Ta käskis meil pikemaks sinna jääda, et interneti abil leida töö. Tööd me sellel korral veel ei leidnud, kuid olime leidnud uue väljapääsu. Andrew pakkus meile järgmise variandi. Ta lubas meil jääda tema hostelisse tasuta nii kauaks kui endale töö leiame. Lihtsalt oleks pidanud ainult koristama. Olime ülimalt õnnelikud ning läksime tagasi Melbournesse oma asju võtma ja süüa ostma. Olime juba JÄLLE tagasiteel Melbourne'st Lilydale'i oma kompsudega, kui avastasime Bradi sõnumi: Helistage mulle niipea kui võimalik. Meid valdas segadus/paanika/rõõm. Mida me nüüd peaksime tegema???? Olime kindlad, et Brad sai meile töö ning ei saanud ju me ära öelda talle enam. Samas tundus Andrew pakkumine meile ahvatlev. Võtsime julguse kokku ning helistasime Bradile. Jah, meil oli töö. Kolme päeva pärast pidime olema Forbesis. Horre laenatus raha eest veetsime ühe öö veel Melbournes. JÄLLE prantslasest toakaaslasega:S:S:S see oli veel kolma korda hullem kui eelmised. Kutsus meid enda musideks, kiisudeks, armsamateks jnejne...... Hostel oli ka väga jube, kuid ainult üks öö oli veel kannatada. Hommikul sõitsime trammiga lennujaama. Ausalt öeldes me ei teadnud kas oleme õige trammi peal. Kuid jälle üks hea austraallane võttis meid oma tiiva alla. Keskealine naisterahvas näitas täpselt kus maha minna ja kus bussi peale minna. Tagatipuks endalegi teadmata sõitsime jänest, seekord aga vedas, ei saanud trahvi. Lennujaamas oli saatus jälle meie vastu - piletid, mis internetis olid eelmine päev olnud üliodavad, olid nüüdseks kaks korda kallimad. Egas siis midagi lendame kalli raha eest Sydneysse ära ja vaatame siis, mis edasi saab. Edasi sai see, et otsustasime öö lennujaamas veeta ja hommikul rongijaama põrutada. Kuid kell kaksteist öösel peksti meid lennujaamast välja. Mis meil siis muud üle jäi, kui lennujaama ees olevas bussijaamas veeta öö. Kuid JÄLLE üks hea bussijuht viskas meid mäkki ja ütles, et võime seal öö rahulikult veeta. Seal oli veel teisigi seljakotirändureid. Me magasime reaalselt McDonald'sis pinkide peal. Maalu põõnas sügavalt, kuid Kristiin ei saanud see öö sõbagi silmale. Kuna oli nädalavahetus ning rongid ei liikunud Forbesse, siis pidime veel teisegi öö veetma Sydneys. Saime teada, et rahvusvahelises lennujaamas saab ööbida ning läksimegi sinna. Võta näpust ei olnud neil mingit ööbimislounge'i. Olime jälle lageda taeva all. Sõitsime siis metrooga rongijaama, teades, et seal ootab meid eest soe 24/7 avatud mäkk. Kuid jällegi tabas meid ebaõnn ning me ei leidnud seda vastu ööd üles. Veetsime öö külmas rongijaama ootesaalis, lootes, et hommikuks on juba Siimult laenatud raha tulnud. Kuid nädalavahetuse tõttu ei tulnud raha üle. Kõlisevate sentideeest taskupõhjas ostsime aegunud pähkleid ja šokolaadi - meie õhtu- ja hommikusöök. Hommikul valdas meid ülimmasendus. Nüüd on kõik - midagi pole teha. Kuid võtsime end kokku ning mõtlesime hoolikalt järele. Meil oli veel natuke raha järgi ning selle eest sai sõita Lithgow'sse, mis jäi täpselt poole Forbesse teekonna peale. Otsustasime sinna sõita, sest pidime olema järgmise päeva hommikuks kohal. Lithgow's kohal olles kontrollisime panga arvet, kus oli endiselt 24 dollarit. Siimu rahast ei kippu ega kõppu. Otsustasime siis hääletada Forbesse. Jällegi aitas meid välja hea naisterahvas, kes viis meid maantee äärde ning andis enda kontaktandmed, kui me ei peaks saama ühegi auto peale. Olime siis enda kodinad maha pannud ning Kristiin oli juba näpu püsti visanud, kui juba üks ilus hall Audi peatus. Peale võtsid meid kaks tšiili kutti - Diego ja Ramirez. Viskasime enda kodinad peale ja asusime teele. Tegelikult pidid nad minema Orangesse, mis asub Forbest 100 km. Poolel teel otsustasid poisid, et viskavad meid Forbesse ära. Ei suutnud me seda uskuda, kas jõuamegi ilusasti pärale. Diego tegi meile mäkki eine välja ning tagatipuks viisid meid koopaid vaatama. Forbesi jõudes ei võtnud Brad telefoni vastu ning otsustasime helistada Tashile, et uurida meie töö kohta. Tash aga ei teadnud midagi ning ta läks asja uurima. Läksime siis poistega kohalikku baari ning mängisime piljardit. Pärast pooletunnist chillimist, otsustasime uuesti Bradile helistada, sest ei tahtnud poisse enam kinni hoida. Õnneks seekord ta vastas ning peagi saime kokku postkontori juures Neil Byrne'ga, kes on üks tiimiliider meie tulevases farmis. Jätsime Diego ja Rairezega hüvasti ning Neil viis meid Gusi majja. Gussi teadsime juba Broomi ajast. Kõik korjajad olid kah just sel hetkel seal, tutvustasime end. Üksi nimi küll meile tol hetkel meelde ei jäänud. Meid valdas ülim rahulolu üle pika aja. Olime omadega mäel. Ei suutnud isegi uskuda, et sellisest mustast august on võimalik terve nahaga pääseda. edasi aitas meid juba Gus ning alustasime tööd Peter Grech'i farmis. FINIALLY, BACK IN THE MELONBUSINESS!!!!!!
K&M
Pärast nädalast passimist, otsustasime lennata Melbourne'sse. Arvasime, et seal on elamine odavam. Kuid meie kurvastuseks, oli see sama kallis nagu Sydney. Olime veel täbaramas olukorras, sest meil oli raha jäänud ainult ühe öö jaoks ning Brad aina keerutas ja keerutas. Siis aga tõttas appi kallis maisimees Horre, kes jagas näpunäiteid ning oli meie isiklik pank. Ehk Horre teadis täpselt, et Bradil pole meile veel tööd, kui ta niimoodi keerutab. Lisaks andis meile laenu 400 dollarit. Niisiis mõtlesime, et oleme mõneks ajaks omadega mäel. Kuid saatus mängis JÄLLE vingerpussi. Nimelt tal oli erinev pank kui meil ning raha ei tulnud üle. Niisiis olime põhimõttelselt lageda taeva all, kuid nagu ikka tunneli lõpus paistab alati valgus. Meile tulid appi toredad inimesed hostelist ning lubasid meil jääda üheks ööks telekatuppa. Magada me muidugi ei saanud, sest see öö kiskus seal suureks peoks, meil muidugi peotuju polnud, kuigi hosteli administraator pakkus meile mõlemale pudeli veini. Tagasihoidlike eestlastena keeldusime. Lõpuks saime kaks tundi magada ning otsustasime võtta midagi ette. Nimelt jätsime kohvrid terveks päevaks hostelisse hoiule, kontrollisime enda panga arvet - HORRE RAHA oli tulnud ning sõitsime rongiga väiksesse külla - Lilydale. Saime facebookis teada, et selles külakeses on üks asutus nimega Employment Plus, mis aitab inimestel tööd farmidesse leida. Ilm oli külm ja vihmane ning me olime haiged, tagatipuks polnud ka soojasid riideid varuks. Kui asutuse üles leidsime, läksime kohvikusse, et endale sooja piparmünid tee lubada. Pidime kella üheksaks olema kohal. Ees ootas meid sõbralik ja jutukas neljakümnendates mees - Andrew. Saatus jälle mängis meiega, sest seal piirkonnas pidid sa omama autot, et farmist farmi liikuda. Meil ju ei olnud autot. Kuid me ei lasknud pead norgu, sest Andrew innustas meid mitte alla andma. Ta käskis meil pikemaks sinna jääda, et interneti abil leida töö. Tööd me sellel korral veel ei leidnud, kuid olime leidnud uue väljapääsu. Andrew pakkus meile järgmise variandi. Ta lubas meil jääda tema hostelisse tasuta nii kauaks kui endale töö leiame. Lihtsalt oleks pidanud ainult koristama. Olime ülimalt õnnelikud ning läksime tagasi Melbournesse oma asju võtma ja süüa ostma. Olime juba JÄLLE tagasiteel Melbourne'st Lilydale'i oma kompsudega, kui avastasime Bradi sõnumi: Helistage mulle niipea kui võimalik. Meid valdas segadus/paanika/rõõm. Mida me nüüd peaksime tegema???? Olime kindlad, et Brad sai meile töö ning ei saanud ju me ära öelda talle enam. Samas tundus Andrew pakkumine meile ahvatlev. Võtsime julguse kokku ning helistasime Bradile. Jah, meil oli töö. Kolme päeva pärast pidime olema Forbesis. Horre laenatus raha eest veetsime ühe öö veel Melbournes. JÄLLE prantslasest toakaaslasega:S:S:S see oli veel kolma korda hullem kui eelmised. Kutsus meid enda musideks, kiisudeks, armsamateks jnejne...... Hostel oli ka väga jube, kuid ainult üks öö oli veel kannatada. Hommikul sõitsime trammiga lennujaama. Ausalt öeldes me ei teadnud kas oleme õige trammi peal. Kuid jälle üks hea austraallane võttis meid oma tiiva alla. Keskealine naisterahvas näitas täpselt kus maha minna ja kus bussi peale minna. Tagatipuks endalegi teadmata sõitsime jänest, seekord aga vedas, ei saanud trahvi. Lennujaamas oli saatus jälle meie vastu - piletid, mis internetis olid eelmine päev olnud üliodavad, olid nüüdseks kaks korda kallimad. Egas siis midagi lendame kalli raha eest Sydneysse ära ja vaatame siis, mis edasi saab. Edasi sai see, et otsustasime öö lennujaamas veeta ja hommikul rongijaama põrutada. Kuid kell kaksteist öösel peksti meid lennujaamast välja. Mis meil siis muud üle jäi, kui lennujaama ees olevas bussijaamas veeta öö. Kuid JÄLLE üks hea bussijuht viskas meid mäkki ja ütles, et võime seal öö rahulikult veeta. Seal oli veel teisigi seljakotirändureid. Me magasime reaalselt McDonald'sis pinkide peal. Maalu põõnas sügavalt, kuid Kristiin ei saanud see öö sõbagi silmale. Kuna oli nädalavahetus ning rongid ei liikunud Forbesse, siis pidime veel teisegi öö veetma Sydneys. Saime teada, et rahvusvahelises lennujaamas saab ööbida ning läksimegi sinna. Võta näpust ei olnud neil mingit ööbimislounge'i. Olime jälle lageda taeva all. Sõitsime siis metrooga rongijaama, teades, et seal ootab meid eest soe 24/7 avatud mäkk. Kuid jällegi tabas meid ebaõnn ning me ei leidnud seda vastu ööd üles. Veetsime öö külmas rongijaama ootesaalis, lootes, et hommikuks on juba Siimult laenatud raha tulnud. Kuid nädalavahetuse tõttu ei tulnud raha üle. Kõlisevate sentideeest taskupõhjas ostsime aegunud pähkleid ja šokolaadi - meie õhtu- ja hommikusöök. Hommikul valdas meid ülimmasendus. Nüüd on kõik - midagi pole teha. Kuid võtsime end kokku ning mõtlesime hoolikalt järele. Meil oli veel natuke raha järgi ning selle eest sai sõita Lithgow'sse, mis jäi täpselt poole Forbesse teekonna peale. Otsustasime sinna sõita, sest pidime olema järgmise päeva hommikuks kohal. Lithgow's kohal olles kontrollisime panga arvet, kus oli endiselt 24 dollarit. Siimu rahast ei kippu ega kõppu. Otsustasime siis hääletada Forbesse. Jällegi aitas meid välja hea naisterahvas, kes viis meid maantee äärde ning andis enda kontaktandmed, kui me ei peaks saama ühegi auto peale. Olime siis enda kodinad maha pannud ning Kristiin oli juba näpu püsti visanud, kui juba üks ilus hall Audi peatus. Peale võtsid meid kaks tšiili kutti - Diego ja Ramirez. Viskasime enda kodinad peale ja asusime teele. Tegelikult pidid nad minema Orangesse, mis asub Forbest 100 km. Poolel teel otsustasid poisid, et viskavad meid Forbesse ära. Ei suutnud me seda uskuda, kas jõuamegi ilusasti pärale. Diego tegi meile mäkki eine välja ning tagatipuks viisid meid koopaid vaatama. Forbesi jõudes ei võtnud Brad telefoni vastu ning otsustasime helistada Tashile, et uurida meie töö kohta. Tash aga ei teadnud midagi ning ta läks asja uurima. Läksime siis poistega kohalikku baari ning mängisime piljardit. Pärast pooletunnist chillimist, otsustasime uuesti Bradile helistada, sest ei tahtnud poisse enam kinni hoida. Õnneks seekord ta vastas ning peagi saime kokku postkontori juures Neil Byrne'ga, kes on üks tiimiliider meie tulevases farmis. Jätsime Diego ja Rairezega hüvasti ning Neil viis meid Gusi majja. Gussi teadsime juba Broomi ajast. Kõik korjajad olid kah just sel hetkel seal, tutvustasime end. Üksi nimi küll meile tol hetkel meelde ei jäänud. Meid valdas ülim rahulolu üle pika aja. Olime omadega mäel. Ei suutnud isegi uskuda, et sellisest mustast august on võimalik terve nahaga pääseda. edasi aitas meid juba Gus ning alustasime tööd Peter Grech'i farmis. FINIALLY, BACK IN THE MELONBUSINESS!!!!!!
K&M
