Pildid tööst

Meie peame nendest asjadest aru saama:D

See on siis meie suurepärane traktor+treiler:)

Sellised on teed põldude vahepeal ja põlde ka nats näha;)

Tahvel, kuhu tuleb kõik tähtsad asjad üles kirjutada arbuuside kohta!

Kastide kaaned, mida me hoolega valmistame...

Ladu. Hetkel küll tühi, aga vahepeal ääreni täis!!!

Hardcore melonpickers vs Hardcore tractordrivers...

...ehk meie tööpäeva kirjeldus!

4.40 hakkab Tiiini äratuskell tööle. Jubejube, peab ärkama, aga alati venitame veel 5 mintsa juurde, nii hea on ikka oma pesas mõnuleda. Järgneb kiire hambapesu ja riietumine. Nii varakult me ei söö.

5.00 oleme oma pikad koivad lao juurde vedanud, kus poisid juba hoolega arbuusikaste valmistavad. Neil käib see nii kähku, et 100 kasti valmivad nagu ühe sõrmenipsuga. Üritasime ka neid kaste kokku vormida, kuid meie jõud sellest kahjuks üle küll ei käinud!!! Meie töö on kastidesse papist põhjad panna. Kui see on tehtud, siis lähme kontrollime oma nunnukesed üle. Peame kontrollima traktorite mingit veetaset:D , õli olukorda ja hüdrooliku vedelikku (hüdroolik on mingi imeasi, mis paneb ühe lindi tööle, kus on peal poiste korjatud arbuusid). Samuti kontrollime kütuse olukorda ja vajadusel lähme ja tangime paagi täis. Kütuse kulu tuleb ka ühele tähtsale paberile üles märkida. Edasi saab seda, et mängime omavahel kivi-paber-käärid, kes on esimene traktorijuht. Siin käib kõik selle mänguga: kes peseb nõud, kes toob uue siidri, kes koristab vms...Niisiis, esimene traktorijuht sõidab oma traktoriga maja ette, et poisid ei peaks oma jalgu kulutama(laiskvorstid sellised) ja teine läheb ladu koristama. See on ülimalt tüütu ja nõme ja vastik ja haige töö. Peab puhujaga terve lao seest ning ka lao esise liivast ja tolmust puhtaks tegema. Lisaks peab veel arbuusikastidele kaasi meisterdama, aga seda teeme tavaliselt koos ning kül seda me juba oskame;)))

6.00 hõikavad poisid esimese juhi laost traktori peale ning sõit alaku. Minnakse põllule arbuuse korjama. Põld koosneb 16. alapõllust. Iga päev oleme uuel põllul. Põllul peab sõitma enamus ajast 0,6 km/h (mõnikord aeglasemaltki, mõnikord kiiremini-oleneb saagist) ning kogu aeg jälgima tähelepanelikult, kas poistel on kõik okei, kas peaks minema kiiremini või aeglasemalt. Selleks kõigeks on omad märguanded. Plaks - jää seisma. Samuti käe üles tõstmine. Pöial püsti - võid sõita. Ja no kiiremaks ja aeglasemaks on ka omad märgid, kuid neid me kirjeldada ei oska:))) SORRI. Kui treiler hakkab täis saama (seal on 14 kasti), siis järgneb kõne teisele juhile. See näeb välja järgmiselt: Kristiin/Maarja, can you hear me? Yes! Can I have another trailor? Yep! We are on planting 5 (põld 1-16) and going north/south! Okei, I am on my way! Edasi toimub treilerite vahetus. Täis treiler sõidab lao juurde mahalaadimisele ning tühi jääb põllule sama asja tegema.

Lao juurde jõudes tuleb traktor sirgelt lao ette parkida. Siis hakkavad laotöötajad treilerilt kaste maha laadima. Meie ülesanne on nüüd jälgida kastides olevate arbuuside kaalu. Kaks kasti tõstetakse kaalule ning kaal peab näitama 700 kg. Kui on vähem või rohkem, siis tuleb vastavalt arbuuse juurde panna või vähemaks võtta. Kõik kaalutud kastid tuleb ka tahvlile üles märkida. On kolme sorti arbuuse: tigers (piklikud, triibulised, seemnetega), seedless (tavalised ümmargused, seemneteta) ning smalls (sama, mis seedless, ainult palju väiksemad). Vajadusel teeme kaasi juurde, korjame maast prahi kokku, no nipet-näpet töökesed:) Siis jääb oodata uut kõnet ning jälle põllule. Kordub sama asi.

10.30 on smoko. See on meie jaoks siis päeva esimene toidukord. Kokk Laura on kõigile meisterdanud ülimaitsvad võileivad. Eraldi tehakse poistele suur kandikutäis. Eraldi saavad sääred enda toidu ning eraldi saavad laotöötjad enda portsu. Võikud on fooliumi sisse pakitud ning iga pakikese peal on nimed peal, kellele see kuulub. Hästi nunnu:*** Meie nimed on alati Maaria ja Christine/Christina, kuidas kunagi:D
11.00 jälle tööle. Täpselt samad ülesanded jätkuvad.

13.00 on lõuna. Laura on jälle valmistanud maitsva toidu. Näm-näm. Iga päev on midagi uut, alati on sööma hea minna, sest iial ei tea, mille heaga ta nüüd hakkama on saanud:)

14.00 uuesti tööle. Kuid no vahepeal ei minda pärast lõunat enam üldse tagasi tööle. See aasta on siin farmis suhteliselt kehv arbuusiaasta, selle tõttu ka poolikud päevad. Kuid no 9 tundi päevas tuleb tavaliselt ikka kokku. Me alustame ju nii varakult. Kuigi arbuuse ei korjata mõnikord enam peale lõunat, siis meie peame pesema traktoreid või autosid vms. Mitte küll alati, kuid seda ikka tuleb ette:D See on lihtne;)

17.00 on harilikult tööpäeva lõpp. See tähendab seda, et laos loeme kõik korjatud kastid kokku ning märgime tahvlile üles. Viime oma traktorid parklasse uut päeva ootama ning puhastame seest ilusti ära ka.

Jess, tööpäeva võib lõppenuks lugeda. Nüüd üks mõnus dušš, kreemitamine, puhtad riided selga ja võib jälle uut söögikorda oodata.

18.30 on õhtusöök. Enam vist ei pea kordama, et liiga head toidud:))))

Peale seda oleme arvutis, ajame juttu, vaatame telekat, mõnikord kisub asi peoks:D jne. Ega siin ei tea kunagi, millal pidu tuleb. See kujuneb õhtu jooksul kuidagi iseenesest niimoodi:D

Ja siis tuttu:) Tavaliselt 8-9 oleme juba oma toas, hambad pestud, ning vajumegi unedemaale!

Selline siis ongi meie päev. Tegelikult mõnikord võib päev olla vägagi kurnav, mõnikord jällegi ei oska me enda energiat kusagiile paigutada:D Näiteks mõni päev tehakse 2 treilerit (28 kasti arbuuse), mõni päev 18 treilerit (252 kasti arbuuse). Nii et täiesti ootamatu võib iga päev olla!

Sorri nende eelmiste postituste kirjastiili pärast. Me üritasime nüüd selle ära muuta, me loodame et õnnestus;)

Ja kuna täna on mu kalli õemehe sünnipäev, siis palju õnne, Rainer )! Kristiin

K&M

Welcome to Shelamar!

Hei!
Oleme nüüd juba 10 päeva kohapeal olnud. Asume siis Broomist 200km kaugusel, keset kõrbe, Shelamari farmis. Shelamari farme on kolm, meie asume Roper Riveris, kus kasvatatakse arbuuse ja maisi.
Töötajaid kokku on 13: 5 korjajat, 2 traktoristi, 2 laotöötajat, 1 kokk, 3 töömeest. Viimased neli tegelevad ka maisi korjamisega. Farmis kokku on 4 tüdrukut ja ülejäänud on mehed.
Meie boss ja farmi manager, Matt, elab oma tüdrukuga eraldi majas, kus on ka ühtlasi ta kontor. Me oleme ka sinna paar korda sattunud. Laenasime telefoni ja saime enda paberimajanduse(töölepingud, tax file number jne.) kätte.
Magamine on väikestes tubades. Osadel on omaette tuba, osad magavad mitmekesi ühes toas. Nt. meie jagame tuba laotöötaja Libbyga, kes on 21-aastane kiwi( s.t. Uus-Meremaalt).
Elu on siin lihtsalt lill. Istud laua ääres ja söök tuuakse sulle nina ette. Ise pead vaid toidu endale suhu pistma. Toidud on siin väga head. Kuigi vahel Maalul suu põleb. Kuigi see on väga mugav, siis me mõlemad tunneme tegelikult kokkamisest puudust. Vahel vaatame siin kokasaateid ja unistame kodusest köögist.
Siit 10 km kaususel asub aborigeenide erarand, mida saame ka meie külastada, sest farmi rahval on head suhted seal elavate aborigeenidega. Sealt rannast võib leida suuri merekarpe ja surnud koralle. Samuti võib näha krabisid ringi sibamas, surnud haisid, vaala luusid. 50 km kaugusel asub arbuusi- ja kõrvitsafarm Shamrock. Ka meie oleme seal paaril korral viibinud. Seal elavad väga chillid inimesed ja tundub puhtam elamine olevat. Vahel on selline tunne, et tahaks hoopis seal töötada, sest palju pingevabam on suhelda ja olla. 80 km kaugusel asub aga Eco Beach - tõeline PARADIIS. See on rand India ookeani kaldal. 10 aastat tagasi käis sealt üle orkaan ning sinna jäi ainult risu järgi. Kõik ehitati uuesti üles ning sellest rannast sai kuurort. Augustis on kaldalt näha delfiine ja vaalu. Seal on baar, hotell, rannamajad, telgid, lõkkeplats, kaljud, valge pehme liiv ja helesinine vesi. Ühlasi on Eco Beach ka kõige lähem koht alkoholi ostmiseks.
Vahepeal toimuvad siin peod. Nt. eelmine reede toimus kahe prantslase ärasaatmine, meie vastuvõtmine ja ühe maisikorjaja 26. sünnipäev. Matt organiseeris kohaliku aborigeenide bändi, kes mängis tuntud lugusid oma chillis võtmes. Laura tegi ka väga maitsva õhtusöögi, mida said nautida ka aborigeeni rahvas. Esimest korda sõime meie värskelt grillitud maisi, mis maitses hää. Kuna Austraalias saab ainult 31. detsembril ilutulestikku osta, siis ilutulestik on siin väga luksuslik asi. Mattil õnnestus aga ka selleks õhtuks ilutulestik hankida. Meie küll magasime alguse maha, kuid aborigeeni lapsed olid väga pöördes sellest, kuna osad neist nägid esimest korda ilutulestikku. Õhtu möödus meil tantsides, kuna meie boss käskis meil koguaeg tantsu lüüa. Kui ta meid korra istumas nägi, oli ta kohe platsis ja tiris meid tantsupõrandale.
Kui juba päkad valutasid ja bänd lahkunud, otsustasime, et läheks õige magama. Kuid siis tulid Broomist Romet ja Horre ning õhtu venis veel 5 tundi pikemaks. Ning arvake ära mis me ülejäänud õhtu tegime? TANTSISIME! Kuigi muusika polnud meie maitsele, saime me ilusasti muusika taktis "hõljumisega" hakkama. Õhtu lõppes voodisse "hõljumisega" :D:D:D:D.
Kuna meid ümbritseb metsik loodus, siis oleme juba igasuguseid asju näinud. Nt. väiksed hüppavad kängurud ja kahemeetrised maod pole mingi ime. Samuti on täiesti tavaline teeäärsed tulekahjud, mida ei kustutata. Ka meie sattusime ühest sellisest mööda sõitma, terve ilm oli suitsu täis, leegid olid üleval ja tunne oli selline nagu oli kulu põletatud. Kohati oli päris jube ja võttis seest õõnsaks.
Meie olime algul päris tusased, et siin nii palju vett ja elektrit raisatakse. Kui Euroopas on patt oma tuppa tule põlema jätmine kasvõi 5 minutiks, siis siin telekas käib 24/7 ja samuti konditsioneerid ja valgustid. Läksime nii närvi, et küsisime, miks nii palju elektrit raisatakse ning saime väga ootamatu vastuse: siin on elekter TASUTA( päikesepatareid, mida me ise olime mitu korda näinud, kuid ei blondid, nagu me oleme, ei tulnud selle pealegi). Veega oli sama lugu. Matt kastab oma olematut muru 24/7 ning traktoreid pestes mitu tundi järjest vesi lihtsalt voolab, samuti kui duššikraan katki läks, siis vesi voolas mitu päeva järjest, seda polnud võimalik kinni panna. Jälle ärritunud nagu me olime, läksime asja uurima(kõrbes ju vett vähe) ning tulemus oli jällegi üllatav. Vett on siin kuhjaga, peab aind 100 m puurima ja vett on küllaga. Olime suhteliselt puuga pähe saanud. Nüüd aga oleme sellega harjunud, käime dušši all tund aega.
Kuna me oleme keset kõrbe, siis auto on asendamatu asi. Õnneks meil on võimalik kasutada Paluli(korjaja Uus-Meremaalt, nunnu poiss) autot. Maalu onb sellega juba kolm korda sõitnud. Kuigi algul oli harjumatu vasakul pool sõita ning ega auto ka väga kiita pole: liiga aeglaselt sõites kipub välja surema, seisma jätta seda eriti ei tohi, ainult parkides, kütust imeb METSIKULT, konditsioneer puudub ning muusika kuulamiseks peab kaasa võtma suure kõlari ja selle kellegi iPodiga ühendama, kõlar võtab ühe istekoha ära.
Selline see eluke meil siin farmis on. Meie ei kurda, ei kurda ka teised. Loodame, et varsti saab pilte panna, siis kujutate meie elukest siin paremini ette.
Seniks, adjos amigos!
Musid/kallid
K&M

Pisike ülevaade:)

Hei, kallid inimesed! Andke andeks, et meie blogi kujundus nii igav ja mõttetu on vastupidiselt meie säravale isiksusele, AGA, siin on lihtsalt nett liiga uimane. Võib-olla pilte saame lisada kuu alguses, siis on netiühendus kiirem. Ausalt öelda me polegi farmis veel pilte teinud...Enamus juba teavad, et Säärtest on saanud traktoristid, endalegi uskumatu, kuid kindlasti väga huvitav ja naljakas kogemus. Kui Eestis olime harjunud kõikvõimalike mugavustega, siis siin on mõned asjad ikka väga "huvitavad". Näiteks elavad meie WC-pottides rohelised konnapoisid ja -tüdrukud;) Gekod karjuvad iga natukese aja tagant, õhtul on neid ka seinte peal päris palju näha...Esimene uss-sisalik on ka nähtud, kuid mitte midagi erilist, kujutage ette vaskussi ning ongi olemas! Igal pool sibavad ringi sipelgate miniversioonid..näevad välja nagu eesti sipeldad, kuid need on lihtsalt imetillukesed. Tuli kuidagi jutuks, et miks neid siin nii palju on. Ja vot mis välja tuli: Need "istutatakse" siia selleks, et nad lagundaksid, sööksid vms teisi suuremaid putukaid ning ka baktereid. Alguses on need kõigest munad, kuid siis kooruvad nad mõne aja pärast ja hakkavad tööle. Nendega harjub ruttu, sest nad on tõesti igal pool. Leidsin näiteks mõned enda lahtisest küpsisepakist:))))) NUNNU JU:*
Hetkel me eriti Austraalia ilusat loodust näinud pole, kuna oleme siin alles loetud päevad olnud ning elame kõrbes. Siin on ülivastik kõrbeliiv, mis samuti tungib igale poole. Ma ei tea kuidas, aga see on voodis, diivanitel, arvuti küljes, kätel-jalgadel, riietel jnejnejne, see on pruunikasoranž ja määrib kohutavalt.
Soojus on ka täiesti talutav, tubades on konditsioneerid, mis puhuvad nii külma õhku, et öösel ärkasime Tiiniga üles ja värisesime külmast, uskumatu, aga tõsi! Päikese eest on küll vahepeal vaja peitu puugeda, kuid siin on nii palju varjualuseid, et pole probleemi.
Kui me eile traktoreid mingi 3-4 tundi pesime, siis küll tekkis hirm, et saame päikesepõletuse. Õhtul tušši all oli Tiinil rist pluusist rist seljale põlenud ja minul topi randid ilusti välja joonistunud. Arvatavasti see villideks ei muutu, lihtsalt pruuniks, kuid randid on tõsiselt koledad ju!!!:S Poistel veab, nemad saavad ühtlase päevituse, kuid no nemad on nii kaua juba töötanud ka päikese käes, et küll meiegi enda rantidest lahti saame.
Enamus on suitsetajad, samuti õlle- ja siidrisõbrad. Arvatavasti teistmoodi poisid ei saakski, sest nad teevad tõsiselt rasket tööd ning see on ainus võimalus rutiinist võitu saamiseks ning lõõgastumiseks.
Farmi elu algab tavaliselt poistel pool 5, tüdrukutel 5. Kiirel ajal tuleb üles ärgata ka 3-4 ajal. Hetkel nii kiire pole ning kõik on talutav, sest saame siiski magada 7-8 tundi, oleneb, mis kell ise magama lähme.
Hetkel oleks see kõik, eriti midagi huvitavat lihtsalt rääkida veel ei ole, kuid edaspidi kindlasti kirjutame oma seiklustest ja tööst ja kõigest kõigest muust:) K&M