Hei!
Oleme nüüd juba 10 päeva kohapeal olnud. Asume siis Broomist 200km kaugusel, keset kõrbe, Shelamari farmis. Shelamari farme on kolm, meie asume Roper Riveris, kus kasvatatakse arbuuse ja maisi.
Töötajaid kokku on 13: 5 korjajat, 2 traktoristi, 2 laotöötajat, 1 kokk, 3 töömeest. Viimased neli tegelevad ka maisi korjamisega. Farmis kokku on 4 tüdrukut ja ülejäänud on mehed.
Meie boss ja farmi manager, Matt, elab oma tüdrukuga eraldi majas, kus on ka ühtlasi ta kontor. Me oleme ka sinna paar korda sattunud. Laenasime telefoni ja saime enda paberimajanduse(töölepingud, tax file number jne.) kätte.
Magamine on väikestes tubades. Osadel on omaette tuba, osad magavad mitmekesi ühes toas. Nt. meie jagame tuba laotöötaja Libbyga, kes on 21-aastane kiwi( s.t. Uus-Meremaalt).
Elu on siin lihtsalt lill. Istud laua ääres ja söök tuuakse sulle nina ette. Ise pead vaid toidu endale suhu pistma. Toidud on siin väga head. Kuigi vahel Maalul suu põleb. Kuigi see on väga mugav, siis me mõlemad tunneme tegelikult kokkamisest puudust. Vahel vaatame siin kokasaateid ja unistame kodusest köögist.
Siit 10 km kaususel asub aborigeenide erarand, mida saame ka meie külastada, sest farmi rahval on head suhted seal elavate aborigeenidega. Sealt rannast võib leida suuri merekarpe ja surnud koralle. Samuti võib näha krabisid ringi sibamas, surnud haisid, vaala luusid. 50 km kaugusel asub arbuusi- ja kõrvitsafarm Shamrock. Ka meie oleme seal paaril korral viibinud. Seal elavad väga chillid inimesed ja tundub puhtam elamine olevat. Vahel on selline tunne, et tahaks hoopis seal töötada, sest palju pingevabam on suhelda ja olla. 80 km kaugusel asub aga Eco Beach - tõeline PARADIIS. See on rand India ookeani kaldal. 10 aastat tagasi käis sealt üle orkaan ning sinna jäi ainult risu järgi. Kõik ehitati uuesti üles ning sellest rannast sai kuurort. Augustis on kaldalt näha delfiine ja vaalu. Seal on baar, hotell, rannamajad, telgid, lõkkeplats, kaljud, valge pehme liiv ja helesinine vesi. Ühlasi on Eco Beach ka kõige lähem koht alkoholi ostmiseks.
Vahepeal toimuvad siin peod. Nt. eelmine reede toimus kahe prantslase ärasaatmine, meie vastuvõtmine ja ühe maisikorjaja 26. sünnipäev. Matt organiseeris kohaliku aborigeenide bändi, kes mängis tuntud lugusid oma chillis võtmes. Laura tegi ka väga maitsva õhtusöögi, mida said nautida ka aborigeeni rahvas. Esimest korda sõime meie värskelt grillitud maisi, mis maitses hää. Kuna Austraalias saab ainult 31. detsembril ilutulestikku osta, siis ilutulestik on siin väga luksuslik asi. Mattil õnnestus aga ka selleks õhtuks ilutulestik hankida. Meie küll magasime alguse maha, kuid aborigeeni lapsed olid väga pöördes sellest, kuna osad neist nägid esimest korda ilutulestikku. Õhtu möödus meil tantsides, kuna meie boss käskis meil koguaeg tantsu lüüa. Kui ta meid korra istumas nägi, oli ta kohe platsis ja tiris meid tantsupõrandale.
Kui juba päkad valutasid ja bänd lahkunud, otsustasime, et läheks õige magama. Kuid siis tulid Broomist Romet ja Horre ning õhtu venis veel 5 tundi pikemaks. Ning arvake ära mis me ülejäänud õhtu tegime? TANTSISIME! Kuigi muusika polnud meie maitsele, saime me ilusasti muusika taktis "hõljumisega" hakkama. Õhtu lõppes voodisse "hõljumisega" :D:D:D:D.
Kuna meid ümbritseb metsik loodus, siis oleme juba igasuguseid asju näinud. Nt. väiksed hüppavad kängurud ja kahemeetrised maod pole mingi ime. Samuti on täiesti tavaline teeäärsed tulekahjud, mida ei kustutata. Ka meie sattusime ühest sellisest mööda sõitma, terve ilm oli suitsu täis, leegid olid üleval ja tunne oli selline nagu oli kulu põletatud. Kohati oli päris jube ja võttis seest õõnsaks.
Meie olime algul päris tusased, et siin nii palju vett ja elektrit raisatakse. Kui Euroopas on patt oma tuppa tule põlema jätmine kasvõi 5 minutiks, siis siin telekas käib 24/7 ja samuti konditsioneerid ja valgustid. Läksime nii närvi, et küsisime, miks nii palju elektrit raisatakse ning saime väga ootamatu vastuse: siin on elekter TASUTA( päikesepatareid, mida me ise olime mitu korda näinud, kuid ei blondid, nagu me oleme, ei tulnud selle pealegi). Veega oli sama lugu. Matt kastab oma olematut muru 24/7 ning traktoreid pestes mitu tundi järjest vesi lihtsalt voolab, samuti kui duššikraan katki läks, siis vesi voolas mitu päeva järjest, seda polnud võimalik kinni panna. Jälle ärritunud nagu me olime, läksime asja uurima(kõrbes ju vett vähe) ning tulemus oli jällegi üllatav. Vett on siin kuhjaga, peab aind 100 m puurima ja vett on küllaga. Olime suhteliselt puuga pähe saanud. Nüüd aga oleme sellega harjunud, käime dušši all tund aega.
Kuna me oleme keset kõrbe, siis auto on asendamatu asi. Õnneks meil on võimalik kasutada Paluli(korjaja Uus-Meremaalt, nunnu poiss) autot. Maalu onb sellega juba kolm korda sõitnud. Kuigi algul oli harjumatu vasakul pool sõita ning ega auto ka väga kiita pole: liiga aeglaselt sõites kipub välja surema, seisma jätta seda eriti ei tohi, ainult parkides, kütust imeb METSIKULT, konditsioneer puudub ning muusika kuulamiseks peab kaasa võtma suure kõlari ja selle kellegi iPodiga ühendama, kõlar võtab ühe istekoha ära.
Selline see eluke meil siin farmis on. Meie ei kurda, ei kurda ka teised. Loodame, et varsti saab pilte panna, siis kujutate meie elukest siin paremini ette.
Seniks, adjos amigos!
Musid/kallid
K&M
No comments:
Post a Comment