Nonii, me siis üritame nüüd uuesti, pole mõned päevad kirjutanud:D:D:D Üritame kõigest järgi kirjutada.
Nii siis, lugu selline: saime oma esimese palga kätte, nägu naerul, marssisime Priidu juurde „Priit, sul on auto, vii meid SHOPPAMA, pliiiiiiiiiisJ.“ Priit, hea poiss nagu ta oli, nõustus kohe, teadmata mis tähendab SÄÄRTEGA shoppamine. Kokkulepitud – esmaspäeval(meie ainukesel võimalikul vabal päeval) on minek. Olime nii elevil ja elasime esmaspäeva nimel. Järgmisel hommikul ärkasime krapsti üles, mõtted endiselt esmaspäevas, seadsime sammud tööle. Telekatoas poistega kohtudes, tabas meid välk selgest taevast: PRIIT ON KADUNUD ja seda muidugi koos ta AUTOGA. Arvake ära miks me enam nii rõõmsad ei olnud??????? Aga meie kauaoodatud shopping?!?! Arutasime seda poistega ja selgus, et ta lahkus keset ööd, jättis ainult kirja „It’s time to move on“, igale poisile üks õlu ja meile hommikuhelbed. Priit teadis, et need helbed meile maitsesid, kuid ega need helbed meie viha ei leevendanud. Meid valdas nõutus. Me olime nii masenduses, et raske oli melonitest mitte üle sõita, traktor käis sinka-vonka käes. Seda muidugi märkasid meie kallid sõbrad Horre ja Romet. Kuna neil oli ka linna asja (mingite maksude pärast), siis kutsusid meid kaasa ühel tingimusel: „ Tüdrukud te peate ärkama kell 5 hommikul, et jõuda kella 7ks Eco Beachile joogasse meiega.“ Meie purskasime naerma, misasja kell viis ja JOOGA :O!!!! Aga shoppamise nimel olime kõigeks valmis. Kas või läbi tule ja vee. Olime jälle endised sääred. Hommik. Ärkasime 4.30 ja läksime pesema. Panime asjad kokku ning sõime hommikust. Kell lähenes juba 6le, keda ei olnud? POISSE!!!!! Ootasime siis 7ni, ootasime 8ni, selleks ajaks olid juba Jimmy ja Pauli üleval, kuid meie reisikaaslasi polnud kusagil. Üritasime kõigest väest külma närvi säilitada, aga no KURAT! Meie ärkame kell 4.30, et NENDEGA kusagile f*cking joogasse minna ja nemad va tõhud :D:D:D:D:D:D lasevad MEID lihtsalt nii samuti üle. Mis mõttes nagu?!?!?! See on ju ennekuulmatu. Aga 5 tundi hiljem olime siiski ilusti sõbralikult linnas. Meie kaua oodatud hetk oli saabunud. Kuid enne hiilge hetke süttis väike pirnike me ajus(I): raha meil põhimõtteliselt on, kuid raha oli pangakonto peal, aga meil ju polnud PANGAKAARTIGI! Hahhaaaaa. Ajasime kiirelt asjad korda ja LÕPUKS ometi poodidesse. Kuid kahjuks ei olnud shoppamine meie jaoks täisväärtuslik, sest no poistel oli ju Cable Beachile vaja minna ja meile jäeti AINULT 2 tundi. Seda oli ilmselgelt vähe. No ostsime mõned hilbud.
Nii siis, lugu selline: saime oma esimese palga kätte, nägu naerul, marssisime Priidu juurde „Priit, sul on auto, vii meid SHOPPAMA, pliiiiiiiiiisJ.“ Priit, hea poiss nagu ta oli, nõustus kohe, teadmata mis tähendab SÄÄRTEGA shoppamine. Kokkulepitud – esmaspäeval(meie ainukesel võimalikul vabal päeval) on minek. Olime nii elevil ja elasime esmaspäeva nimel. Järgmisel hommikul ärkasime krapsti üles, mõtted endiselt esmaspäevas, seadsime sammud tööle. Telekatoas poistega kohtudes, tabas meid välk selgest taevast: PRIIT ON KADUNUD ja seda muidugi koos ta AUTOGA. Arvake ära miks me enam nii rõõmsad ei olnud??????? Aga meie kauaoodatud shopping?!?! Arutasime seda poistega ja selgus, et ta lahkus keset ööd, jättis ainult kirja „It’s time to move on“, igale poisile üks õlu ja meile hommikuhelbed. Priit teadis, et need helbed meile maitsesid, kuid ega need helbed meie viha ei leevendanud. Meid valdas nõutus. Me olime nii masenduses, et raske oli melonitest mitte üle sõita, traktor käis sinka-vonka käes. Seda muidugi märkasid meie kallid sõbrad Horre ja Romet. Kuna neil oli ka linna asja (mingite maksude pärast), siis kutsusid meid kaasa ühel tingimusel: „ Tüdrukud te peate ärkama kell 5 hommikul, et jõuda kella 7ks Eco Beachile joogasse meiega.“ Meie purskasime naerma, misasja kell viis ja JOOGA :O!!!! Aga shoppamise nimel olime kõigeks valmis. Kas või läbi tule ja vee. Olime jälle endised sääred. Hommik. Ärkasime 4.30 ja läksime pesema. Panime asjad kokku ning sõime hommikust. Kell lähenes juba 6le, keda ei olnud? POISSE!!!!! Ootasime siis 7ni, ootasime 8ni, selleks ajaks olid juba Jimmy ja Pauli üleval, kuid meie reisikaaslasi polnud kusagil. Üritasime kõigest väest külma närvi säilitada, aga no KURAT! Meie ärkame kell 4.30, et NENDEGA kusagile f*cking joogasse minna ja nemad va tõhud :D:D:D:D:D:D lasevad MEID lihtsalt nii samuti üle. Mis mõttes nagu?!?!?! See on ju ennekuulmatu. Aga 5 tundi hiljem olime siiski ilusti sõbralikult linnas. Meie kaua oodatud hetk oli saabunud. Kuid enne hiilge hetke süttis väike pirnike me ajus(I): raha meil põhimõtteliselt on, kuid raha oli pangakonto peal, aga meil ju polnud PANGAKAARTIGI! Hahhaaaaa. Ajasime kiirelt asjad korda ja LÕPUKS ometi poodidesse. Kuid kahjuks ei olnud shoppamine meie jaoks täisväärtuslik, sest no poistel oli ju Cable Beachile vaja minna ja meile jäeti AINULT 2 tundi. Seda oli ilmselgelt vähe. No ostsime mõned hilbud.
Kristiini ostud
Maarja ostudPärast kahte tundi poisid korjasid meid üles ja läksime toidu poodi. Isegi seal pidime riiulite vahelt käruga läbi jooksma ja me lihtsalt loopisime kärru pakendi järgi mingeid suvalisi asju, mis tundusid head. No eriti me jälle midagi ei saanud. No vaadake ise:D!
Linnaskäik lõppes traditsioonilise McDonalds’iga. Natuke nalja ka teile, kallid lugejad. Kui Maarja ostis Austraalia jaoks Eestist hambapasta asemel proteesiliimi, siis Kristiin ostis näokreemi asemel silmaümbrus kortsukreemi. Kuid see pole veel kõik. Meie maitsvaid 56 muffinit ei söönud mitte meie, vaid SIPELGAD!! Vaatepilt polnud just kõige meeldivam. Läbi pisarate lendasid muffinid prügikasti.
Töökad sipelgad ja maitsev šokolaadi muffin
Töökad sipelgad ja maitsev šokolaadi muffinSelline oli meie esimene „shoppingutuur.“ Parem see, kui mitte midagi.
K&M
K&M
No comments:
Post a Comment